Добавить свой реферат
Сочинения
Рефераты
Краткие изложения
Организация кафе
Еврейская социальная сеть и знакомства в Израиле
 IsrafaceTieme 2018-06-23
Great Britain and Kazakhstan
[url=https://сихем.рф/uslugi-demontazh]Демонтаж в Абакане и Красноярске: расценки. Демонтаж: работы...
 almazburScato 2018-06-22
Расчет производительности труда
[url=https://fin32.com/ua/credit.ua]soscredit деньги в долг[/url]
...
 FrankKifak 2018-06-22
Организация кафе
Доброго времени суток!


Присоединяйтесь, от нас подарки
От нас 30000 рублей +...
 AriannaBib 2018-06-21
Анализ снизу вверх и сверху вниз.
Добрый день!


Присоединяйтесь, от нас подарки
Дарим 30000 рублей + 200...
 Ariannacok 2018-06-21
 
 

История  -  Lahingulaev Bismarck

Раздел: Рефераты >> История

Parnu Sutevaka Humanitaargumnaasium
Saksamaa lahingulaevad
Aastatoo
Roman Belogurov
Secunda loodus
Juhataja: Rainer Saks
Parnu 1999
Saksamaast
Vastavalt Versilles lepingu otsusele anti suurem osa Saksamaa 1 maailmasoja aegsest laevastikust ule voitjariikidele. Saksa laevastikul lubati pidada vaid 6 soomuslaeva, 6 kergeristlejat, 12 havitajat, 12 torpeedopaati ja sellist hulka traalerid, mis oli vajallik umbritsevate merealade puhastamiseks miinidest. Koik Saksa allveelaevad tuli ara anda voi havitada ja uute allveelaevade juurdeehitamine oli keelatud.
Sakslased jatsid toepoolest esialgu alles kuus soomuslaeva. Uues sojalises situatsioonis vois neid kasutada kui ujuvpatareisid, mitte kui laevu, millega merelahinguid pidada. Kergeristlejaid jai 1 maailmasoja jargsesse Saksa laevastikku millegiparast siiski kaheksa kaks ule lubatud arvu.
2 maailmasoja alguseks oli eelnimetatud laevadest alles veel vaid kaks soomuslaeva Schlesien ja Schleswig-Holstein, mida kasutati suurtukioppelaevadena. Koik kaheksa 1 maailmasoja aegset kergeristlejat olid vahepealse 20 aastag kas sulatusahjudesse rannanud voi kai aares roostetavateks ujuvkasarmuteks saanud. Vahepeal aga oli ehitatud kuus uut kergeristlejat , mis koik kandsid Saksa linnade nimesid. Neist esimesena sai 1925. aastal valmis Emden.
Aastail 1929-1930 said valmis kolm kergeristlejat: Karlsruhe, Koningsberg ja Koln. Nende pikkus oli 174 meetri ja relvastatud olid need uhesa 150-mm suurtukiga. Lisaks 63000-hobujoulistele auruturbiinile, mis andsid neile laevadele kiiruseks kuni 32 solme, olid selle seeria kergeristlejail abijouseadmeiks veel 1800-hobujoulised diiselmootorid. Need olid tunduvalt vaiksema kutusekuluga kui auruturbiinid ja nende abil vois laev 10-solmilise kiirusega labi soita kuni 10000 meremiili (18500 km). Laevade veevaljasurve oli 6650 tonni, kuid kuna Versailles lepinguga oli maaratud, et Saksa laevastiku kergeristlejate veevaljasurve voi olla kuni 6000 tonni, siis oma uute ristlejate seesugusest veevaljasurvest sakslased ametlikult teatasidki.
Aastail 1931 ja 1935 said valmis veel kaks kergeristlejat Leipzig ja Nurnberg. Olles ligikaudu samade mootmete ja pohirelvastusega nagu eelmise seeria laevadki, oli neil rohkem ohutorjerelvastust ja eelmistest erinev jouseade, mis koosnes 60000-hobujoulistest turbiinidest ja 12400-hobujoulistest diiselmootoreist.
Aastail 1928-1932 alustati Saksamaal kolme sojalaeva ehitamist, mis uldlevinud pohimottest lahtudes ei mahtunud uhtegi tolleaegsesse laevaklassi. Need olid raskeristleja mootudega laevad, mille pearelvastuseks oli kuus 280-mm suurtukki kahes soomustornis. Sakslased ise nimetasid oma loomingu soomuslaevadeks (Panzerschiff), inglased aga motlesid nende jaoks valja naljatermini pocket battleship taskulahingulaev. See nimetus laks kaibele paljudes keeltes, ka eesti keeles. Kuna Versailles lepinguga oli Saksamaa lubatud ehitada soomuslaevuveevaljasurvega kuni 10000 tonni, siis nende laevade sellisest veevaljasurvest ametlikult teatatigi. Tegelikult oli kahe esimese laeva Deutschlandi ja Admiral Scheeri taelik veevaljasurve 15800 tonni, seeria viimasel laeval Admiral Graf Speel koguni 16200 tonni. Deutschland sai valmis 1933, Admiral Scheer 1934 ja Admiral Graf Spee 1936. Jouseadmeiks olid taskulahingulaevadel diiselmootorid, mis voimaldasid Admiral Scheeril ja Admiral Graf Speel taiendava tankimiseta labi soita kuni 19000 miili (35000 km), Deutschlandil aga koguni 21500 miili (40000 km). See on keskeltlabi kaks korda rohkem, kui oli tolleagsete tavaparaste auruturbiinide ja olikuttega lahingulaevade labisoidukaugus.
Parast natside voimuletulekut sai Saksamaa valispoliitika uheks pohiliseks survesuunaks Versailles lepingu sojaliste kitsenduste kaotamine. Ja 18. juunil 1935 solmitigi Londonis Inglise-Saksa merevaekokkulepele, mis tuhistas senised Saksa laevastikku kammitsenud piirangud. Inglismaa andis oma nousoleku, et Saksamaa voib ehitada endale pealveelaevastikku, mille tonaaz oleks 35% Inglismaa pealveelaevastiku kogutonnaazist, ning allveelaevastiku, mille tonaaz oleks 45% Inglismaa allveelaevastiku kogutonnaazist.
Tegelikult oli Saksamaa oma uut laialdast laevaehitusprogrammi alustanud juba enne merevaekokkuleppe solmimist. Allveelaevu hakati ehitama ilmselt juba 1934. Aastal, sest esimene neist sai valmis vaid 11 paeva parast merevaekokkuleppe solmimist 29. juunil 1935.
Londoni lepe andis Saksamaale oiguse ehitada kaks 35000-tonnise veevaljasurvega lahingulaeva. Uute lahingulaevade ehitamisega tehti algust 1936. aastal ja need olid juba tosised laevad, mis said endale kaheksa 381-mm peakaliibrisuurtukki. Vettelaskmisel Bismarck ja Tirpitz nimeks saanud laevad olid soja algul veel ehitamisel ja valmis said need alles vastavalt 1940. ja 1941. aastal. Ja muidugi pole ime, et needki laevad osutusid lubatuist veidi kopsakamaiks Bismarcki taisveevaljasurveks sai ligi 51000 ja Tirpitzil koguni ligi 53000 tonni.
Londoni lepe lubas Saksamaal ehitada veel viis 10000-tonnise veevaljasurvega raskerislejat. Ja aastail 1935-1937 alustatigi viie risleja ehitamist, mis vettelaskmise jarjekorras said nimeks Admiral Hipper, Blucher, Prinz Eugen, Seydlitz ja Lutzow. Relvastatud olid need kull Washingtoni konverentsi otsusele vastavalt, kuid kippusid jalle lubatust suuremad tulema taisveevaljasurvega 18200-18400 tonni. Aga see selgus muidugi alles parast soda- nagu teistegi suurte Saksa sojalaevade puhul.
Soja alguseks sai valmis ainult uks raskeristleja Admiral Hipper. Blucher sai lahingukorda 20. septembril 1939 ja Prinz Eugen 1. augustil 1940. Lutzow muudi 1940. aastal suures soprustuhinas Noukogude Liidule, kus kandis esialgu Petropavlovski, aastail 1944 1953 aga Tallina nime. Ristleja oli Saksamaalt ara toodud ilma turbiinideta ja vaid osalise relvastusega ja nii ta jaigi, sisuliselt sai teda kasutada vaid ujuvpatareina. Seeria viiendast laevast Seydlitzist uritasid sakslased soja jooksul ehitada lennukikandjat, kuid see too jai lopetamata.
Allveelaevu jouti Saksamaal soja alguseks valmis ehitada 57. Neist 30 oli vaikesi (lahitegevusallveelaevu), 18 keskmist allveelaevu ning 9 suurt ookeaniallveelaeva.
Kuni 1935. aastani kandis Saksamaa laevastik nimetust Reichsmarine, sealt alates Kriegsmarine. Laevastiku juhataja oli soja algul 63-aastane suuradmiral Erich Raeder.
Inglismaa laevastik
Parast I maailmaasoja loppu oli Inglismaal tohutu sojalaevastik, kuhu 1919. Aasta 1. Jaanuari seisuga kuulus 33 lahingulaeva, 9 lahinguristlejat, 21 soomuslaeva, 114 ristlejat, 514 havitajat, 155 allveelaeva ning juba isegi 3 lennukikandjat.
Kui saabus rahuaeg, osutus suur osa neist laevadest tarbetuks ja nende ulalpidamine (ka konserveerituina) riigieelarvele koormavaks. Pealegi oli suur osa laevu vananenud, eelkoige soomuslaevad ja torpeedopaadid.
Juba aastail 19201921 lammutati kaks
lahingulaeva, erilise hoo sai Briti lahingulaevade lammutamine parast Washingtoni konverentsi. Sel konverentsil maarati, et Inglismaa lahingulaevade ja lahinguristlejate kogutonnaaZ voib olla 525000, ule selle maara olevad laevad tuli likvideerida. Ja nii lakski aastail 1922 1932 lammutamisele 17 Briti lahingulaeva ning kuus lahinguristlejat. Uks lahingulaev muudi Tsiilile, uks lahingulaev uputati marklaevana teiste laevade suurtukitulega ja uks lahinguristleja uputati lihtsalt niisama merre. Paar lahingulaeva sai abilaevadeks ja tegevlaevastikku jaeti vaid kaks seeriat 381-mm suurtukkidega relvastatud lahingulaevu, kokku kumme laeva.
Alles jaeti ka kaks 381-mm suurtukkidega relvastatud lahingurislejat Renown ja Repulse.
Uute laevade poolest taienes Briti laevastik kahe soja vahel kahe lahingulaeva ja uhe lahinguristleja vorra. 1916. Aastal alustati nelja lahinguristleja ehitamist, kuid samal aastal toimunud Juuti merelahingus hukkus kolm Briti lahinguristlejat. Oli ilmne, et seni ehitatud lahinguristlejate kaitsekonstrktsioon on pohjalikult puudulik. Esialgu ehitati siiski koiki nelja alustatud lahinguristlejat inertsist edasi, kuid lopetati siis 1918. Aastal kolme laeva edasiehitamine. Valmis sai vaid uks - Hood, millele pandi esialgse projektiga vorreldes peale taiendavalt 5100 tonni soomust. 1920. Aastal laevastikule ule antud Hood oli oma 44600-tonnise veevaljasurvega ning 263-meetrise pikkusega jargneva 20 aasta jooksul maailma suurim sojalaev.
1922. aastal alustati Inglismaal kahe uue lahingulaeva ehitamist, mis said valmis 1927. Need Nelson ja Rodney olid Briti laevastikus ainukesed lahingulaevad, mis olid relvastatud 16-tolliste 406-mm suurtukkidega. Koik uheksa peakaliibrisuurtukki paiknesid neil kolmes vooritekil lahestikku asuvas soomustornis. Kuid nende laevade puuduseks oli nork jouseade vaid 45000-hobujoulise voimsusega auruturbiinid andsid neile kiiruseks 23 solme. Tulevaste Saksa lahingulaevadega ei olnuks neist voiduajajaid. Kuid arvestagem, et see oli aeg, kus inglased olid veel kindlad, et mingeid Saksa lahingulaevu ei saagi olema.
1937. aastal pandi Inglismaal kiilud maha viiele uuele lahingulaevale, mille nimedeks parast valmistamist said King Georg V, Prince of Wales, Duke of York, Anson ja Howe. Millegiparast relvastati need muidu korralike kaitsekonstruktsioonidega laevad 356-mm suurtukkidega, vaiksematega kui koigil eelmainituil. Koik selle seeria lahingulaevad said valmis juba soja ajal, aastail 1940 1942.
Lennukkikandjaid oli Briti laevastikus II maailmasoja algul seitse Ark Royal, Argus, Courageous, Eagle, Furious, Glorious ja Hermes. Neist ainult uks Ark Royal oli uus, 1938. Aastal valmis saanud laev, ulejaanuist oli noorim 1924. Aastal valminud Hermes, mis oli uhtlasi esimene spetsiaalselt lennukikandjaks ehitatud laev Briti laevastikus. Ulejaanud viis laeva olid I maailmasoja aegsed umberehitatud laevad. Soja algul oli ehitamisel veel neli lennikikandjat Illustrious, Formidable, Victorious ja Indomitable. Neist kahe esimese korpused olid juba vette lastud.
Ristlejaid oli Briti laevastikus I maailmasoja lopul tohutu arv 114. Kahe soja vahel ule saja neist lammutati, muudetati abilaevadeks voi ujuvkasarmuiks. II maailmasojast vottis osa vaid kummekond I maailmasoja lopuaastail ehitatud kergeristlejat.
II maailmasotta astus Inglismaa 64 ristlejaga. Neist 17 oild raskeristlejad, mis jagunesid kolme tuupi. Kaks otse parast I maailmasoda ehitatud laeva Frobisher ja Hawkins olid relvastatud vanamoeliste kaitsekilpidega varustatud 191-mm suurtukkidega, mis asusid igauks omaette poordalusel. Alates 1928. Aastast hakkas Briti laevastikku joudma 203-mm suurtukkidega relvastatud ristlejaid, mille suurtukid olid paarikaupa soomustornides. Kaks ristlejat Exeter ja York olid relvastatud kuue 203-mm suurtukidega, kolmteist Country-klassi ristlejat aga kaheksa samakaliibrilisega. Muide Country-nimelist ristlejat ei olnud tegelikult olemas, see sona tahendab inglise keeles krahvkonda ja sellesse klassi kuulus kumme Inglismaa krahvkondade nimelist ristlejat: Kent, Norfolk, Suffolk , Berwick jne.
Kergeristlejaid oli II maailmasoja alguseks Briti laevastikus 47. Neist 25 olid vanamoelised, aastail 1917 1926 ehitatud laevad, mis olid relvastatud uksikult asetsevate, kaitsekilpidega varustatud 102-, 127- voi 152-mm suurtukkidega. 22 laeva olid aga moodsad, soomustornides asuvate 152-mm suurtukkidega relvastatud ristlejad, mis hakkaid laevastikku ilmuma alates 1933. Aastast.
Inglismaa laevastik koosnes mitmeist laevastikukoondistest, mis paiknesid ule kogu maailma. Suurim laevastikukoondis oli Inglismaa koduvetes baeeruv Home Fleet, mida juhatas admiral Charles M. Forbes.
Saksa lahingulaevade ookeaniretked
22. jaanuaril 1941 laksid Kielilst merele Saksa lahingulaevad Gneisenau merekapten Faini juhatusel ja Scharnhorst merekapten Hoffmani komando all. Lahingulaevade paari uldjuht oli seekord viitseadmiral Gunter Luljens. Algas operatsioon Berlin Gneisenau ja Scharnhorsti kahekuuline retk mooda Atlandi ookeani Briti saari varustavate laevade havitamiseks.
Pohjamerele joudnud, soideti esialgu piki Norra rannikut pohja poole, seejarel aga poorduti jarsult edelase, et piki Islandi lounarannikut Groonimaa vetese jouda. Kuid Islandi lounatipu lahedal satuti Briti valveristlejale Naiad ja poorduti tagasi. Muidugi ei olnud 133-mm suurtukkidega relvastatud kergeristleja mingiks takistuseks 280-mm suurtukkidega relvastatud lahingulaevadele, asi oli muus sakslased tahtsid avaookeanile jouda markamatult. Sakslased avastasid Briti valveristleja raadiolokaatoriga ja lootsid, et see neid veel marganud ei ole. Naiadilt aga margati tulijaid siiski ja teatati sellest oma laevastikujuhatusele. Inglise laevastik alustaski ettevalmistusi Saksa lahingulaevade jahtimiseks, kuid kuna Naiad kaotas margatud laevad silmist, lopetati selleks korraks ka jahiettevalmistused.
Gneisenau ja Scharnhorst aga soitsid sel ajal tuhantkond kilomeetrit tuldud teed tagasi ja joudnud Norra mere keskele, poordusid pohjakursile.
Greenwichi merediaani lahedal soideti ule pohja polaarjoone ja Jan Mayeni saart laande jattes liiguti Jaamerele, kuni jaapirini umbes 74 pohjalaiusel. Sealt edasi liiguti piki jaapiri laande, seejarel aga piki Gronimaa rannikut edelase.
5. veebruaril jouti Groonimaa lonatipu juurde, kust poorduti kagusse ja jouti kolm paeva hiljem Kanada Inglilsma laevateele. Ja seal nais, et tuligi vastu toeline saak Halifaxist valjunud konvoi HX 106. Gneisenau ja Scharnhorst lahknesid, et runnata konvoid nii pohjast kui lounast. Kuid siis jarsku selgus, et konvoiga on kaasas vana, 1 maailmasoja aegne lahingulaev Remilles. Admiral Lutjens oli aga Saksa laevastiku juhatajalt admiral Raederilt saanud kategootilise instruktsiooni, et 381-mm suurtukkidega relvastatud lahingulaevade ja lahinguristlejatega ei tohi ta mingil juhul lahingusse astuda. Ja
nii tulgi konvoi HX 106 rahule jatta.
Admiral Lutjens vottis oma terashiiglastega nuud kursi loodesse ja joudnud uuesti Groonimaa lounatipu juurde, vottis tanklaevadelt kuttust. Seejarel sotis ta lounase ja poordus uuesti Kanada Inglisma laevateele. 22. veebruari hommikul kohatigi seal kolme kaubalaeva ja kahte tanklaeva, mis liikusid ilma sojalaevade saateta. Loomulikult lasti koik laevad pohja.
Parast seda likusid Gneisenau ja Scharnhorst edasi lounasse, votsid 27.-28. veebruaril vastusoitnud tanklaevadelt veel kord kutust ja poordusid nuud Aafrika, tapsemalt Mauretaania rannikule. Seal kohatigi uut konvoid, kuid sellel oli kaitseks kaasas Briti lahingulaev Malaya.
Admiral Lutjens pooras oma laevad loodesse. 9. martsil kohati uksikut Kreeka kaubalaeva Marathon ja lahemal asuv Scharnhorst laskis selle pohja.
Paar paeva hiljem votsid Saksa lahingulaevad kursi koige tihedam liiklusega Euroopa Ameerika laevateele. Ja seal satugi tosiselt suurele saagile 15. ja 16. martsil uputati kokku 16 laeva, mis olid oma konvoidest maha jaanud ja nuud uksikult ja grupikaupa sakslaste suurtukitorule ette tossutasid. Korraks nahti kaugelt ka Briti lahingulaeva Rodney, kuid selle 16-tollise suurtukkidele ette muidugi ei tikutud. Rodney 23-solmiline maksimaalkiirus aga ei lasknnud sel moeldagi 31-solmelist kiirust arendavate Saksa lahingulaevade jalitamisele.
17. martsil sai admiral Lutjens kasu reid katkestada. Seda ta tegigi ja soitis 22. martsil sisse Prantsuse sadamasse Bresti. Kahekuulise reidi tulemused oli Gneisenau ja Scharnhorst uputanud 22 laeva kogutonnaziga 116000 brt. Vahe sellest, neil onnestus segi ajada Kanadast Inglismaale siirduvate konvoide graafik, mis tekitas Inglise majanduse tosiseid haireid.
Hoodi ja Bismarcki hukkumine.
Samal ajal kui Gneisenau ja Scharnhorst mooda Atlandit tiirutasid, taienes Saksa laevastik uue lahingulaevaga. See oli Bismackiga sama tuupi Tirpitz, mis sai lahingukorda 25. veebruaril 1941. Seega oli nuud Saksa laevastikul neli moodsat lahingulaeva ja Saksa laevastiku juhatusel tekkis kange tahtmine teha uks tosine reid, kus enam ei pruugiks Briti lahingulaevade ja lahinguristlejate jamedate suurtukkitorude eest arglikult pageda. Varskelt valminud Tirpitz otsustati seekord siiski veel koduvetesse harjuma jatta ja merele minna Bismarcki, Gneisenau, Scharnhorsti ja ristleja Prinz Eugeniga. Staabipaberitel kandis plaaneritud reid nimetust Rheinubung Oppus Reinil. Bismarck ja Prinz Eugen pidid merele minema Gotenhafenist Gneisenau ja Scharnhorst Brestist. Kokku pidi saadama alles Atlandil.
Valjasoit sellele operatsioonile oli maaratud 4. Maile, seega saanuksid Gneisenau ja Scharnhorsti mehed vahepeal poolteist kuud kindlat maad all tunda.
Aga plaan paberil ei tahenda veel seda, et nii lahebki. Nii ka seekord. 6. Aprillil tegi Inglise lennuvagi ohurunnaku Brestis seisvatele Saksa lahingulaevadele ja Gneisenau sai lennukitorpeedo tabamuse paremasse pardasse just arhtrisuurtukitorni ette. Lisaks augule korpuses koverdusid ka kaks souvolli ja laev vajas pohjalikku, kuudepikkust remonti.
23. aprillil aga soitis ristleja Prinz Eugen omakorda toenaolist Inglise paritoluga magneetmiinile ja sai vigastuse, mille parandamine vottis aega mitu nadalat. Sellega oli aga juba 4. mai, Rheinubungi alguspaev moodas.
Saksa merevae staabis Seekriegsleitungis tuli operatsioon Rheinubung uuesti pohjalikult labi vaadata. Lisaks eespool nimetatud Gneisenau ja Prinz Eugeni vigastusele osutus lahinguvoimetuks ka Scharnhorst. Tal oli mingi hada turbiinides, mis samuti vajas mitmekuulist remonti. Seega oli maaratud tahtajal lahingukorras vaid lahingulaev Bismarck, mis seisis Gotenhafenis. Maikuu esimesel dekaadil pidi korda saama ka Gotenhafenisse tulnud Prinz Eugen. Need kaks laeva, kaks korda vahem esialgu planeeritust, jaidki nuud Rheinubungi loogijouks. Peale Bismarcki ja Prinz Eugeni pidid merele minema veel viis tanklaeva ning kaks kuivlastilaeva, et varustada sojalaevu avaookeanil.
12. mai ennelounal ilmus mereleminekuks valmistuvaid sojalaevu inspikteerima korge komisjon, korgem voimalikest: Hitler, laevastiku juhataja admiral Raeder, feldmarssal Wilhelm Keitel ja hulk muid ulitahtsaid valitsus- ja sojavaejuhte. Hitler oli laevastiku asjades vohik, kuid talle meeldisid suured sojalaevad. Ka Bismarcki ja Prinz Eugeniga jai ta rahule ning andis loa neil merele minna.
Hiigellaevad soitsid Gotenhafenist valja 18. Mail. Nende juhatajaks oli jallegi maaratud admiral Lutjens, kes oli oma lipu lasknud heisata muidugi Bismarckil. Vahetult oli aga Bismarcki komandoriks merekapten Lindemann, Prinz Eugenil merekapten Brinkmann.
Kaks paeva hiljem soitsid Lutjensi laevad Taani vainade, kus neid margati Rootsi ristlejalt Gotland. Peagilaks sellest Londoni poole teele Stocholmis elava Briti merevaeataS!ee S!ifreeritud telegramm. Nuud lasksid britlased oma masinavargikaima, et Saksa laevade edasisel liikumisel silma peal hoida. 21. mail keeras admiral Lutjens oma laevadega sisse Bergeni lahedal olevasse Korsfjordenist ja samal paeval lendas sealt ule Briti luurelennuk ning pildistas tulijaid. Taiendanud oma kutusevaru, valjusid Saksa laevad sama paeva hilisohtul Korsfjordenist ja votsid kursi ule Norra mere loodesse.
Home Fleeti uus juhataja admiral John Tovey seisis sel ajal oma lipulaeva lahingulaev King George V-ga Scapa Flows. Talle laekunud ettekannetest selgus, et Saksa kaugluurelennukid Focke-Wulf 200 on viimastel paevadel ilmutanud elavat huvi nii Islandi ja Groonimaa vahel oleva Taani vaina kui ka Scapa Flow merevaebaasi vastu. Teade Bismarcki ja Prinz Eugeni mereminekust pani need sundmused omavahel sidemesse: oli ilmne, et Saksa laevad uritavad minna Atlandile, Scapa Flowd aga jalgitakse selleks, et silma peal hoida seda uritust segada voivatel Briti lahingulaevadel ja lahinguristlejail. Tuletame meelde, et Saksa Vene soda veel ei kainud, jarelikult ei olnud ka Venemaad varustavaid konvoisid Grooni ja Norra merel. Pohja-Ameerika ja Euroopa vahelilsel Pohja-Atlandi alal oli aga sel ajal teel 11 konvoid. Neist kuus olid tooraine- ja tehnikalistiga teel Ameerikast Inglismaale, viis aga olid valja soitnud Ingllismaalt. Viimastel oli eriti vaartuslik konvoi, mis vedas sodureid ja sojatehnikat Lahis-Itta.
Saanud teate, et Saksa laevad on judnud Bergeni lahedele, hakkas admiral Tovey valmistuma Bismarcki ja Printz Eugeni kinnipuudmiseks. Juba keskool vastu 22. Maid soitsid Scapa Flowst Groonimaa suunas viitseadmiral Lancelot Hollandi juhatusel teele lahingulaev Prince of Wales, lahinguristleja Hood ja kuus havitajat. 22. Mai ohtul tostsid samas ankru ka admiral Tovey peajoud lahingulaev King George V, lennukandja Victorious, neli ristlejat ja seitse havitajat. 23. Mail jargnes admiral Tovey laevadele veel lahinguristleja Repulse.
23. mail hakkasid hargnema otsustavad sundmused seekordses meresojaloos. Inglastel
oli sel paeval Faari saarte ja Islandi vahel valves kolm kergeristlejat ning viis traalerit, Islandi ja sellest loode poole jaava, Groonimaad umbritseva jaalaama vahel aga kaks raskeristlejat Suffolk ja Norfolk. Kell 19.22 margatigi Suffolkilt piki jaapiri kagusse ruhkivaid Saksa laevu. Sakslased Suffolki ei marganud, kuna see varjus kibekahku udusse. Loomulikult anti Suffolkilt edasi raadioteade oma avastusest, kuid see ei joudnud admiral Toveyni. Ei joudnud sinna ka Suffolkilt tund aega hiljem antud teade, kui laev udust valja soitis, et vastase asukohta tapsustada. Tol ajal olid Taani vainas kohtunud Inglise ja Saksa laevadel ka raadiolokaatorid, nii et uksteist sai jalgida ka udus ja pimeduses.
Usna pea sattus Saksa laevadega kokku teinegi Briti ristleja Norfolk. Vahemaa vastaste vahel oli vaid kuus miili ja Bismarckilt avati tuli. Need olid selle mereretke esimesed suurtukilasud. Norfolk varjas end suitsukattega ja kiirustas taiskaigul eemale, tabamusi ta ei saanud. Loomulikult andis ka Norfolk oma kohtumisest raadioteade ja sedapuhku joudis see ka laevastiku juhataja admiral Toveyni, kes oli oma laevadega 1100 kilomeetri kaugusel sundmuspaigast.
Nuud sai Home Fleeti juhataja hakata juba konkreetselt plaani koostama. Ta kaskis kontradmiral Wake-Walkeril, kes kasutas raskeristlejaid Norfolk ja Suffolk, jatkata Saksa laevade jalgimist, suurtukilasu distantsile aga mitte minna. Admiral Holland aga vois hakata rehkendama, kuhu kurss votta, et sakslasi kohata. Esialgne arvestus naitas, et Hood ja Prince of Wales voiksid Bismarckile ja Prinz Eugenile suurtukitule distantsile saada 24. Mail kell 1.40. Admiral Holland otsustas, et lahingus asub ta nii Hoodi ja Prince of Walesiga tulistama Bismarcki, jattes Prinz Eugeni Wake-Walkeri rislejate hooleks. Nii oleks inglastel molema Saksa laeva suhtes kahekordne suurtukitule ulekaal.
Aga nagu ikka kipub juhtuma heade sojaplaanidega, ajas ka seekordse nurja juhus, oigemini oige mitu juhust. Koigepealt kaotasid Wake-Walkeri ristlejad parast keskood Saksa laevad oma radarite ekraanidelt. Merel algas tihe lumesadu ja ilmselt jatkus sellset, et tolleagsete ebakindlate raadiolokaatorite tood takistada. Admiral Holland aga arvas, et Saksa laevad on poordunud inglastest lahtirebimiseks tagasikursile, ja pooras oma laevad seniselt loodekursilt (mis teda otse Saksa laevade peale oleks viinud) pohjakursile. Kursimuutuse ajal naitas kell 0.17 uuel paeval, 24. Mail.
Soitnud tund ja klmveerand pohja poole, poordus admiral Holland kell 2.00 Hoodi ja Prince of Walesiga jarsult edelasse, Saksa laevade eelnevat margatud kursile. Kaasasolnud havitajatel kaskis admiral Holland aga jatkata soitu pohjakursil, sest seni poldud kadunud Saksa laevu avastatud.
Kell 2.47 sai ristleja Suffolk saksa laevad uuesti oma radari ekraanile. Selgus, et need ei olnud kurssi muutunud, vaid liikusid endiselt paraleelselt jaapiiriga edelasse. Admiral Holland kaskis tosta oma laevade kiiruse 28 solmele Saksa laevad osutusid Briti lahingulaevast ja lahinguristlejast eespool olevaiks ning liikusid peaaegu paralleelkursil, inglastest paarkummend miili loode pool.
Kell 5.30 saadi admiral Hollandi laevadelt radarikontakt Saksa laevadega. Et sakslastele lahemale soita, pooras Holland kolm minutit hiljem oma laevad 40 paremale. Ja juhtus nii, et selle kursinurga ja veel mone aparduse tottu kadus inglaste esialgu planeeritud kahekordne suurtukitule ulekaal olematusse. Vastaste lahenemisnurgad olid sellised, et Saksa laevad said inglasi tulistada koigist suurtukitornidest, inglased sakslasi aga vaid vooritornidest. Ristlejad Norfolk ja Suffolk olid jaanud liialt kaugele ega votnudki peatselt algavast lahingust osa.
Kell 5.52 tehti molemalt poolt esimesed lasud. Vahemaa vastaste vahel oli sel ajal 24 kilomeetrit, kuid see vahenes pidevalt. Lahingusse astudes soitis Prinz EugenBismarckist eespool ja seetottu peeti admiral Hollandi lipulaeval Hoodil eespool soitvat laeva Bismarckiks. Admiral Holland kaskis oma laevadel oletava Saksa lipulaeva pihta tule avada ja sai oma eksitusest aru alles moned sekundid enne esimest kogupauku. Prince of Walesil taibati kohe, et Bismarck on tagumine vastaslaev, ja vaatamata admiral kasule sihiti oma torud toelisele Bismarckile. Juba esimese kogupaugu ajal aga kiilus Prince of Walesil uks voorisuurtukk kinni ja nii vahenes inglaste poolel lahingus osalevate torude arv veel uhe vorra.
Admiral Lutjens kaskis molemal oma laeval tulistada inglaste lipulaeva Hoodi. Teisest voi kolmandast sakslaste kogupaugust saigi Hood tabamuse keskossa, tal puhkes tulekahju ohutorjesuurtukkide laskemoonakeldri juures.
Kell 6.00 pooras admiral Holland oma laevad jarsult vasakule, et suurendada vahemaad sakslasteni. Vahemaa vastaste vahel oli sallks ajaks vahenenud 13 kilomeetrini ja oli karta, et selliselt vaikeselt distantsilt lastud soomustlabistavad mursud loovad toesti labi Briti laevade tekisoomuse. Ja nii oligi. Poorde ajal sai Hood uue tabamuse, seekord toenaoliselt ahtrisuurtukitornide laskemoonakeldrisse. Laevast lendas taeva poole tulesammas, mis muutus kohe mustaks suitsusambaks. Paari minutiga kadus Hood veepinnalt ja Hoodi kiiluvees soitnud Prince of Walesil tuli kurssi muuta, et uppuvale vrakile mitte otsa soita.
Sakslased koondasid nuud oma suurtukitule Prince of Walesile ja see sai luhikese aja jooksul kaheksa tabamust. Uks mursk lohkes otse sillal, ni et koik, kes seal olid, said surma voi haavata. Imekombel jai taiesti terveks vaid laeva komandor kommodoor Leach. Lisaks sellele muutus mingi tehnilise rikke tottu liikumisvoimetuks Prince of Walesi neljatoruline voorisuurtukitorn. Sellises olukorras pidas kommodoor Leach paremaks lahinguvaljalt eemalduda. Nii arvas ka ristlejal Norfolk asuv kontradmiral Wake-Walker, kes oli nuud jaanud Briti sojalaevade vanemaks komandoriks. Sest admiral Lancelot Holland oli kadunud merepohja koos Hoodiga nii nagu ka viimase umbes 1400-liikmeline meeskond (meresojakirjanduses kohtab mitmeid erinevaid arve). Hoodilt paasteti vaid kolm meest madrus Tilburn, signalist Briggs ja meresojakooli kursant Dundas. Ka Hoodi komandor kommodoor R. Kerr oli oma laevaga kaasa lainud.
Briti laevastiku uhe tuntuima laeva hukkumine sundis Briti Admiraliteeti koondama koiki kaeparast olevaid joude Bismarcki havitamiseks. Admiral Wake-Walker sai kasu Bismarcki mitte radariekraanidelt kaotada, admiral Tovey vottis oma laevadega suuna Bismarcki edasiliikumisteele ja sinnasamasse suundus veel hulk suuri sojalaevu. Lahingulaev Ramilles, mis saatis konvoid Halifaxi, sai kasu oma konvoid maha jatta ja tulla Bismarcki jahtima, lahingulaev Revenge sai aga kasu Halifaxi merele soita. Giblartari soitis ookeanile nn. Laevastikukoondis H, kuhu kuulusid lahinguristleja Renown, lennukandja Ark Royal ja kergeristleja Sheffield. Lahingulaev Rodney, mis asus Iirimaa ja Groonimaa vahel, sai kasu votta kurss
edelasse. Ookeanil soelus ka ristlejaid ja havitajaid ning Briti Admiraliteedi kavandavast klaperjahist Bismarckile vottis uhtekokku osa 5 lahingulaeva, 2 lahinguristlejat, 2 lennukikandjat, 12 ristlejat ja paarkummend havitajat.
Bismarck oli lahingus saanud 23 tabamust 356-mm murskudega, neist uhe vooris olevasse kutusetanki. See hakkas tugevasti lekkima, jattes Saksa lahingulaeva kiiluvette selgesti nahtava olijalje. Uhtlasi vahenes ka Bismarcki voimalik soidukaugus. Seetottu otsustas admiral Lutjens, et avaookeanile liitlaste laevu jahtima enam ei purgita, vaid voetakse kurss Prantsusmaa rannikule St-Nazairei sadamasse. Sama paeva ohtul kell kuus soitsid Bismarck ja Prinz Eugen lahku. Seda selleks, et Bismarcki reetlik olijalg jalitajaid vahemalt Prinz Eugeni kannule ei juhataks. Et sakslasi vahetult jalitavad admiral Wake-Walkeri ristlejad ei markaks PrinzEugeni kadumist, pooras admiral Lutjens Bismarcki jalitajale vastu ja astus nendega tulevahetusse. Kumbki pool tabamusi ei saanud, kull aga saavutas Lutjens oma eesmargi Prinz Eugen kaduski markamatult silmapiiri taha.
24. mail pealelounal andis admiral Tovey kasu lennukikandjale Victorious soita koos nelja ristlejaga 100 miili kaugusele Saksa laevadest ja runnata Bismarcki torpeedolennukitega. See laevadegrupp kontradmiral Curteisi juhatusel lisaks kiirus ja kell 22, kui Bismarckini oli jaanud veel 120 miili, tousid lennukid ohku. Teele laks uheksa torpeedolennukit Swodfish ja kuus lennukit Fulmar. Viimastel ei olnud torpeedosid, need pidid tegutsema luurelennukitena. Vaatamata oopimedusele ja vihmapilvedele, leitigi Bismarck ja parast keskood saadi temasse uks torpeedotabamus, mis, tosi kull, eriti rasket vigastust ei tekitanud. Pilkases oos lendavad Swordfishid leidsid Victoriousi raadiomajaka jargi oma emalaeva ja maandusid onnelikult; kadunuks jai kaks Fulmarit.
Alanud 25. mail kell 1.00 oli Bismarckil veel uks luhike tulevahetus Wake-Walkeri ristlejapaariga. Sakslastel onnestus jalitajad kaugemale peletada ja kell 3.06 kaotasid need jalle Bismarcki oma radariekraanidelt.
Briti kaugluurelennukid, lennukandjatel baseeruvad lennukid ning laevad otsisid Bismarcki meeleheitlikult. See aga suundus esialgu Hispaania ranniku suunas, et olla voimalikult kaua valjas Briti saartel baseeruvate luure- ja pommilennukiite tegevusraadiusest. 25. mail hommikul kella 10.30 paiku moodus Bismarck admiral Tovey laevadegruppi ahtri tagant umbes 100 miili kauguselt. Veerand tundi hiljem sai admiral Tovey Londonist Admiraliteedist raadioteate, et Briti raadioluure on kinni puudnud Bbismarckilt saadetud raadiotelegrammi ning selle jargi valja peilinud ta asukoha. See naitavat, et Bismarck on ilmselt asunud suure kaarega tagasiteele, vottes suunas Faari saarte ja Islandi vahele. Muidugi keeras admiral Tovey nuud ka oma laevadel otsa umber ja kiirustas teatatud suunas teele. Sinnapoole poorasid oma ninad jargnevail tundidel mitmed teisedki laevadegruppid.
Tegelikult oli aga Admiraliteedist saadud teade vale kohalesaadetud lennukid ei avastanud valjapeilitud ega selle lahikonnas Bismarckist jalgegi. Jallegi jai vaid ule oletada, kuhu siis Bismarck ikkagi kursi on votnud. Suurem osa Admiraliteedi helgeid paid kaldus nuud parast pikka analuusi arvama, et kullap on Bismarck teel Prantsusmaa rannikule, sinna, kus Gneisenau ja Scharnhorst teda juba ees ootavad. Ja 25. mail ohtul kell kuus said ookeanil olevad Briti laevad uue instruktsiooni otsida Bismarcki Bresti sadamasse viivalt laevateelt. Sellele suunale poordus ka Home Fleeti juhhataja admiral Tovey oma lipulaevaga, kuid selleks ajaks oli ta Bismarckist 150 miili tahapoole jaanud. Muidugi ei teadnud admiral Tovey ise sellest.
Bismarcki avastasid inglased uuesti alles 26. mai hommikul kell 10.30. Bismarcki leidis luurevesilennuk Catalina. Saksa lahingulaevalt avati selle suunas tihe ohutorjetuli, kuid vigastatud lennukilt saadeti radiogramm laeva koordinaatidega ja kursiga.
Osutus, et koondis H, kuhu peale lennukandja Ark Royal kuulusid maletatavasti veel lahingurisleja Renown ja kergeristleja Sheffield, oli vaid 70 miili Bismarckist ida pool. Lahinguristleja Renown oli relvastatud kuue 381-mm suurtukiga Bismarcki kaheksa samakaliibrilise vastu, soomuskate oli aga Renownil Bismarcki omast kindlalt ohem. Seetottu ei usaldatud Renowni Bismarckiga kahevoitlusse saata. Bismarcki lahedale saadeti hoopis risleja Sheffield, et see Bismarcki manoovreid oma raadolokaatoriga jalgiks.
Kella 14 paiku startisid lennukikandjalt Ark Royal 14 torpeedolennukit ja votsid suuna Bismarckile. Lahingupalavikus aga satuti rislejale Sheffield ja lasti oma torpeedod selle peale valja. Sheffieldi mehed paasesid siiski vaid paraja ehmatusega.
Sama paeva ohtul kell kuus sai lahingulaev Rodney kokku admiral Tovey lipulaeva King Georg V-ga. Bismarckist asuti kirdes ja veidi tagapool. Laheduses olid teatavasti veel lahingurisleja Renown ja lennukikandja Ark Royal ning need neli laeva olidki koik need suured Briti sojalaevad, mida Bismarcki-vastase loogijouna vois arvestada. Sest kolm suurt laeva olid kutusepuuduse ahvardusel jahi lopetanud lahinguristleja Repulse oli juba 25. mai louna paiku suundunud Islandile, lahingulaev Prince of Wales oli sama paeva pealelounast ja lennukikandja Victorius 26. mai lounast votnud kursi sinnasamase. Lahingulaev Ramilles ja Revenge olid aga sadu miili Bismarkist ning Tovey laevadest laane pool ja nende kohalejoudmisega lahingusse ei saanud arvestada. Bismarcki kaugus tema toenaolisest soidusihist Brestist oli aga selline, et ilmselt juba jargmise paeva, 27. mai ohtuks olnuks ta kohal.
Arvestanud koiki neid asjaolusid, tuli admiral Tovey pessimistlikule jareldusele, et kui eeloleval ool ei onnestu Bismarcki kiirust vaheneda, siis jargmisel ei ole teda enam motet lahingulaevadega jalitada niikuini laheb Bismarck eest ara!
Seeparast tegid 26. Mail htul kella 20.47 ja 21.15 vahel Arc Royali torpeedolennukid uue runnaku Bismarcki vastu ja seekord oli see edukas 13 vettelastud torpeedost tabasid kaks marki. Uks torpeedo porkas vastu pardasoomust ega teinud laevale erilist viga, teine aga sattus ahtrisse, kus vigastas soukruvisid ja roole. Bismarcki saatus oli otsustatud ta kiirus langes ja manooverdusvoime vahenes.
Vaevalt sai torpeedolennukite runnak lopetada, kui parast 22.30 algas viie havitaja torpeedorunnak Bismarckile. See oli 4. Havitajale flotill kommodoor Viana juhatusel, kuhu kuulusid Briti havitajad Cossack, Maori, Sikh ja Zulu ning inglaste poolt Poola eksiillaevastikule antud Piorun. Polteist tundi kestnud torpeedorunnaku tulemusel sai Bismarck toenaoliselt kaks torpeedotabamust, mis veelgi vahendasid ta lahinguvoimet.
27. mai hommikul liikus Bismarck veel vaid vaevaliselt 8-solmelise kiirusega. Nuud onnestus admiral Toveyl talle lahingulaevadega King Georg V ja Rodney lahedale soita.
Kell 8.47 avati Rodneylt tuli, minut hiljem hakkasid paukuma ka Tovey lipulaeva suurtukid ja veel minuti parast ka Bismarcki omad. Saksa sojalaevad olid alati silma paistnud oma suutukitule tapsusega ja ka seekord nais algul, et kohe-kohe saab Rodney pihta. Kuid siis hakkasid Bismarcki suurtukitule tapsus ja tihedus vahenema. Bismarck sai ise tabamusi ja kella 10.15 paiku poles ta juba nagu jaanituli.
Admiral Tovey kaskis suurtukitule lopetada. Kuna ka Bismarckilt enam ei tulistatud, soitis talle lahedale raskeristleja Doorsethire ja laskis Saksa lahingulaeva paremasse pardasse kaks ja vasukusse uks torpeedo. Kell 10. 36 laks Bismarck umber ja uppus. Ellujaanud sakslased on vaitnud, et Bismarck ei uppunud mitte inglaste murskude ja torpeedode tagajarjel. Ta olevat uputanud sakslased ise kingstonite avamisega, et laev inglaste katte ei satuks.
Koos Bismarckiga uppus 2303 elusat ja surnud saksa meremeest. Paases vaid 115 meest. Neist 110 korjasid valja ristleja Dorsetshire ja havitaja Maori. Kolm meest voeti hiljem Saksa allveelaeva U 74 ja kaks meest ilmavaatluslaeva Sachsenwald pardale.
Tallinnas elav vanaharra Voldemar Grossberg maletab omaaegsetest sojamehelugudest, et hiljem olevat paar Bismarcki meeskonna liiget kummipaadis Prantsusmaa randa joudnud, kuid sakslased olevat ise nad maha lasknud. Meestele pandud suuks, et nad oma laeva enne lahingu loppu maha oli jatnud, sest kust nad muidu terve kummipaadi oleksid saanud!
Samal ajal kui kais eespool kirjeldatud klaperjaht Bismarckile, soitis ristleja Prinz Eugen segamatult louna poole. 26. Mail joudis ta 40 pohjalaiusele Assooridest laane pool, kus kohtus Saksa tanklaevaga. 4000 tonni kutuse umberpumpamine vottis aega mitu paeva ja alles 29. Mail laks Prinz Eugen teele ida poole. 1. Juuni ohtul joudis ta Bresti.
Gneisenau, Scharnhorst ja Prinz Eugen soidavad labi Inglise kanali
1942. aastal talvel, parast ebaonnestunud pealitungi Moskvale, hakkas Hitler kartma voimalikku Briti dessanti Norrasse. Et seda takistada, otsustas ta tuua Saksamaa sadamaisse ning saata sealt edasi Norra vetesse eelnevate seikluste tagajarjel Prantsusmaa sadamasse Bresti kogunenud suured Saksa sojalaevad lahingulaevad Scharnhorst ja Gneisenau ning raskeristleja Prinz Eugen. Peale dessandiohu arahoidmise kavatses Hitler neid laevu kasutada Noukogude Liidu pohjasadamaisse minevate konvoide purustamiseks.
Saksa merejoudude ulemjuhataja suuradmiral Raeder oli selle plaani vastu, ta vaitis, et sel juhul holbustuks ja odavneks tunduvalt Inglismaa ja USA konvoiteenistus Atlandil, sest inglased ei pruugi enam oma konvoisid lahingulaevade ja lennukikandjatega saata. Kuid loomulikult jai Hitleri sona peale.
Fuhreri kasu kohaselt tuli laevad Norrasse viia luhimalt teed mooda labi Inglise kanali, kuna traditsiooniline suure kaarega umber Inglismaa ja Iirimaa soit oleks tahendanud kaugelt suuremat kutusekulu ja nagu naitas Bismarcki hukkumise lugu, polnud kaugeltki ohutu. Seejuures arvestas Hitler, et suur osa teekonnast, mis jaab Inglismaa lahivetesse, onnestub labida oopimeduse katte all, pealegi on sealsetes vetes talvel ka paevad ajal tavaliselt halb nahtavus.
Uksikasjalise labitungiplaani, mis sai koodnimeks Zerberus, pidi koostama Brestis asuva eskadri juhataja, viitseadmiral Otto Ciliax. Ta valmistaski operatsiooni pohjalikult ette. Brestist pidi teele asutama 11. Veebruaril kell 19.30. Sel ajal olnuks juba kullalt pime, et laevade lahkumist ei markaks Bresti lahistel tiirutavad Briti luurelennukid ja allveelaevad. Kuna oli kuuloomise eelne aeg, polnud karta ka kuuvalgust. Pealegi langes farvaater enne labi traalida. Valgel ajal pidid suuri laevu vastase allveelaevade ja torpeedokaatrite eest kaitsma havitajad, torpeedokaatrid, allveelaevahavitajad, valvelaevad ja valvekaatrid; pommi- ja torpeedolennukite eest aga havituslennukid. Tahtsamatesse kursimuutmise kohtadesse tuli ankrusse panna kuus valvelaeva, mis olid raadiomajakaiks.
Sakslaste ettevalmistused Kanali labimiseks ei jaanud inglastele markamata. Luurelennukeit nahti traalereid tegutsemas faarvaatri traalimisel ning juba pandi lennukeilt ja miiniveeskjalt sakslaste poolt miinidest puhastatud teele Belgia ja Hollandi vetesse uusi magnetmiine. Lahinguvalmis seati torpeedo- ja pommilennukid, havitajad ja torpeedokaatrid. Kuid Saksa laevade valjasoidupaeva inglased ei teadnud ja see otsustaski asja. Ja ega inglased olnudki paris kindlad, et Saksa laevade tee just labi Inglise kanali laheb. Ei valistatud voimalust, et selle tee traalimine on vaid pettemanoover, tegelikult aga kavatsevad sakslased tungida labi Giblartari Vahemerre, toeks Itaalia laevastikule. Seetottu seadis Giblartari baasis asuvate Briti merejoudude juhataja admiral James Somerville ka oma laevad lahinguvalmis.
11. veebruari ohtul, just enne planeeritud valjasoitu, tegid Briti lennukid ohurunnaku Bresti sadamale. Seetottu laevade valjasoit viivitus ule tunni ja algas alles kell 20.45. Oo oli toepoolest kottpime ja taevas pilvine. Kell 19.30 oli Bresti juures patrullival Briti luurelennukil radar rikki lainud ja ta lendas baasi. Teda valjavahetav lennuk aga joudis kohale kell 21.30, kui Saksa laevad olid juba umber Ouessanti saare kirdesse poordunud. Laevu ei marganud ka Ouessanti saarest ida pool patrulliv luurelennuk, kuna ka sellel oli tol ohtul radaririke, ja merele valjuvaid Saksa laevu ei marganud ka Bresti sadama ees vahti pidevalt Briti allveelaevast Seelion.
Sakslased liikusid algul laande ja siis kirdesse. Ees soitis admiral Ciliaxi lipulaev Scharnhorst, selle jarel Gneisenau ja lopus Prinz Eugen. Suuri laevu saatsid esialgu kuus havitajat ja kolm torpeedopaati. Avamerel soideti 27-solmelise kiirusega. Hommikul kella viie paiku mooduti Kanalisaartest pohja pool ja kell 5.15 voeti kurss otse itta.
Kell 9.15, kui laevad olid moodunud Le Havreist, keerati jarsult kirdesse. Hakati lahenema Inglise kanali kitsamaile osale, Doveri vainale, admiral Cillaxi eskaadri kaitset tugevdati kaheksa torpeedopaadi ning kumme torpeedokaatriga. Kell 9.20 hakkasid Kanali kaldal olevad Saksa raadiojaamad segama Inglise radarijaamu. Kuna seda oli aga tehtud viimase paari nadala jooksul hulk kordi, ei pooranud inglased sellele erilist tahelepanu.
Umbes samal ajal avastasid kaks Dooveri vaina kohal patrullivat Spitfire-tuupi havituslennukit merel hulga vaikesi Saksa sojalaevu. Kell 10.20 tegid inglased siin taiendavad ohuluuret ja uks Spitfirei piloot kandis ette, et on avastanud 20 30 laevast koosneva konvoi. Saksa eskaadris oli sel ajal toesti 30 laeva, kuid paistab, et Briti lendurid ei hiilanud sojalaevade tuupide tundmisega. Kell 10.42 lendasid kaks Spitfireit otse ule Saksa lahingulaevade mastide.
Selleks ajaks oli ammu paevavalge, kuid madal pilvitus ja halb nahtavus. Ciliaxi laevade kohal tiirutas alatasa 16 Saksa havituslennukit. Kuna nende lennuaeg oli piiratud, vaheldusid nad pidevalt ja uhtekokku oli operatsioonisks
Zerberus eraldatud 250 havituslennukit. Uks lennuvaeohvitser asus lipulaeval Scharnhorst ning laevastiku ja lennuvae vahel oli seekord loodud korralik koostoo.
Alles kella 11.30-ks joudsid inglased oma havituslendureilt saadud andmeid analuusides jareldusele, et Dooveri vaina labivate laevade hulgas on ka lahingulaevad. Hakati valmistuma neile loogi andmiseks. Kella kaheteistkumne paiku aga labisid Saksa laevad vaina koige kitsama osa ja hakkasid Inglismaalt eemalduma.
Nuud lopuks laks kaima ka inglaste sojamasin. Kell 11.55 valjusid Doverist merele viis torpeedokaatrit. Pool tundi hiljem joudsid nad Saksa laevadeni, kuid neil ei jatkunud surmapolgust, et eskortlaevade rivist labi murda ja lahingulaevade lahedale jouda. Kaugelt valjalastud torpeedodest ei tabanud aga ukski madagi. Kell 12.25 saadeti merele veel kolm torpeedokaatrit. Need leidsid ettenahtud piirkonnas vaid Saksa eskortlaevu, lahingulaevu ja ristlejat aga mite. Halvenev ilm ja mootoririkked sundisid neid peagi oma otsinguid lopetama.
Kell 12.45 joudsid Saksa laevadeni ka kuus vana kahetiivalist torpeedolennukit Swordfish kumne havituslennuki saatel. Havituslennukeid pidi rohkem tulema, kuid osa neist ei leidnud vaenlast merel ules. Saksa laevade agedas tokketules viskasid Swordfishid oma torpeedod vette, kuid ukski neist ei tabanud. Koik kuus Inglise torpeedolennuki lasksid sakslased alla.
Londonist 80 kilomeetrit kirde poole jaavas Harwichis baseerus kuus I maailmasoja ajal ehitatud havitajat. Kell 11.56 said needki kasu merele minna. Usna pea tossutasidki havitajad Cambell, Mackay, Vivacious, Walpole, Whitshed ja Worcester kommodoor C. T. M. Pizey juhatusel ida suunas punkti, kus tuurimeeste arvestuste kohaselt pidid nad kohtuma Saksa laevadega. Havitajal Walpole tuli mingi vigastuse tottu baasi tagasi poorduma ja teekonda jatkasid viis laeva.
Samal ajal kui kommodoor Pizey havitajad sakslasi ullatama ruhkisid, soitis Scharnhorst Ostendest pohja pool kell 14.31 miinile. Nii suurele laevale ei tahendanud uks miiniplahvatus veel midagi katastroofilist ja parast leki lokaloseerimist jatkas ta poole tunni parast teekonda. See aga tahendas seda, et kui Briti havitajate vaatlejad kell 15.43 Saksa laevu 4 miili pealt silmaga seletama hakkasid, leidsid nad ettearvutatud kohal suurtest laevadest ainult Gneisenau ja Prinz Eugen eest. Campbell, Vivacious ja Worcester laksid rundama lahingulaevu, Mackay ja Whitshed aga ristlejat. Sakslased avasid tokketule ja neili havitajat saatsid oma torpeedod teele 3 kilomeetri pealt ning ei tabanud. Havitaja Worcester uritas lahemale soita, kuid sai tabamuse 280-mm mursuga ja suutis ainult imekombel baasi tagasi jouda. Ulejaanud havitajad joudsid tagasi vigastumatuina.
Peaaegu uheaegselt Briti havitajate torpeedorunnakuga runnati Saksa laevu ka ohust. Kuid valjalennanud 242 pommilennukist leidsid vastase ules vaid 39. Neist 15 tulistasid sakslased alla, aga ka ulejaanud 24 ei saavutanud uhtegi pommitabamust. Ja kui nad oleksidki saanud mone pommiga Saksa suurtele laevadele pihta, ega see sakslaste teekonda oluliselt ei oleks hairinud. Sest Inglise pommilennukeil olid seekord kaasas tavalised fugasspommid, mis oleksid lohkunud vaid laevade pealisehitisi, soomustekke labimata. Soomus labistavaid pomme ei olnud motet kaasa votta, sest neile soomuse purustamiseks vajaliku kiiruse saamiseks tuleb neid pomme visata korgelt, mis oli aga seekord madala pilvituse tottu voimatu.
Peale eelnimetatud 15 allatulistatud pommilennuki kaotasid inglased ka 17 pommitajad kaitsnud havituslennukit.
Kella 15.30 ja 17.40 vahel rundasid Saksa laevu ka mitmes grupis kohalelennanud Briti merelennuvae torpeedo- ja pommilennukid, kokku 30 lennumasinat. Ka need runnakud loppesid tulutult, rundajad ise kaotasid kaks lennukit.
Peagi vottis saabuv pimedus Inglismaa rannikust jarjest enam eemalduvad Saksa laevad kaitsva holva alla, varjates neid Briti lennukite eest. Kuid mitte miinide eest. Kell 19.55 soitis nuud juba Hollandi ranniku lahistel liikuv Gneisenau miinile, kuid parast luhikest peatust jatkas 25-solmilise kiirusega teekonda.
Kell 21.34 soitis Scharnhorst teist korda miinile, saades nuud juba tosisemalt viga. Laev neelas 1000 tonni vett ja ta vasakpoolne turbiin jai seisma. Kell 22.23 jatkas ta aeglaselt kaigul teekonda.
13. veebruari varahommikul joudis Scharnhorst Wilhelmshavenisse, Gneisenau ja Prinz Eugen aga Elbe suudmesse. Operatsioon Zerberus oli loppenud.
12. veebruari ebaedust raevunud inglased vandusid kattemaksu ja see onnestuski. Ool vastu 17. Veebruari sai Kielis dokki pandud Gneisenau pihta raske pommiga, mis tabas ta vooriosa. Jargnev tulekahju ja laskemoona plahvatus tekitasid Gneisenaule rasked purustusi. Esialgu uritati laeva remontida, kuid 1943. Aasta jaanuaris loobuti sellest. Gneisenau pukseeriti Gotenhafenise, kuhu jaeti seisma. Suurtukid voeti maha ja viidi Atlandi vallile kindlustusvoondile Atlandi ookeani ja Inglise kanali rannikul, mis pidi takistama Inglise-Ameerika vagede sissetungi Euroopa mandrile.
Scharnhorsti hukkumine
1943. aasta joulude eel liikus Norra merel ja Barentsi merel vastassuundades kaks konvoid. 20. detsembril valjus Inglismalt konvoi JW 55B, mis soitis Murmanskisse, 23.detsembril aga laks Murmanskist vastassuunas teele konvoi RA 55A . Esimesse kuulus 19 ja teise 22 transpordilaeva, vahetuks kaitseks oli molemal konvoil kumme havitajat, esimesel konvoil lisaks neile veel kolm traalerit.
18. detsembril oli Inglismaalt tulema hakkata konvoi katteks Murmanskist valjunud Inglise eskaader, mis oli sinna joudnud kaks paeva tagasi. Eskaadrisse kuulusid lahingulaev Duke of York, kergeristleja Jamaica ja neli havitajat Home Fleeti ulemjuhataja admiral Bruce Fraseri juhatusel. 23. detsembril valjus molema konvoi katteks Murmanskist veel teinegi Inglise eskaader, kuhu kuulusid raskeristleja Norfolk ning kergeristleja Belfast ja Sheffield viitseadmirali R. L. Burnetti juhtimisel.
Murmanskisse mineva konvoi avastati Saksa luurelennuk 22. detsembril Faari saarte juures. Jargmise paeva hommikust hakkasid luurelennukid konvoid JW 55B pideva valve all hoidma. Saksa ohuluure ei marganud aga ei laande liikuvat konvoid ega Fraseri ja Burnetti eskaadrit. Arvestades seda, kaskis admiral Fraser konvoist RA 55A neljal havitajal minna ule konvoisse JW 55B. Norgendatud kaitsega konvoil RA 55A kaskis ta soita laande Karusaarest pohja poolt, 14 havitajani tugevdatud kaitsega konvoil JW 55B aga esialgu hoida kurssi kirdesse ja mooduda Karusaarest louna poolt.
Esimese joulupuha, 25. detsembri pealelounal sai Alta fjordis asuv Saksa laevastikukoondis suuradmiral Donitzilt kasu merele minna ja peagi Karusaare juurde joudev konvoi JW 55B uputada. Kell 19.00 laksidki Alta fjordist merele lahingulaev Scharnhorst ja viis havitajat kontradmiral Erich Bey uldjuhatamisel.
Meri oli tormine ja lisaks sellele tuleb arvestada, et jargnevad sundmused hargnesid 72 pohjalaiusest
pohja pool, kus sel ajal oli polaaroo. Ainult sudapaeval, kui paike oli kummekond kraadi horisondi taga, on seal umbes neli tundi videvikku.
26. detsembril kell 3.39 sai admiral Fraser Admiraliteedilt raadioteade, et Scharnhorst on toenaoliselt merel. On voimalik, et Inglise raadioluure oli kinni puudnud keskoo paiku admiral Bey saadetud teate Donitzile, et voib-olla tuleb tormi tottu havitajad tagasi saata ja konvoid runnata ainult Scharnhorstiga.
Kell 8.40 hommikul saatis admiral Bey oma havitajad lahkrivis Scharnhorsti ette, et konvoid avastada. Bey arvas, et on joudnud juba konvoi kursile, ja kammis edelasuunda, samal ajal aga moodus konvoi paralleelkursil parempoolsest Saksa havitajast 15 miili kauguselt.
Samal ajal kui Bey oma havitajad laiali saatis, avastas Scharnhorsti Burnetti lipulaev ristleja Belfasti raadiolokaator 18 miili kauguselt. Ristlejad soitsid lahemale ja kui vahemaa oli vahenenud 7 miilini, laskis Belfast Scharnhorsti pihta valgustusmursu. Kell 9.29 kaskis Fraser konvoil pohjasuunda poorduda ja konvoi kaitselaevastikust neljal havitajal ristlejaile abiks minna.
Scharnhorst ei vastanud ristlejate suurtukitulele. Inglise mursu tabamus loi puruks ta radari ja voorikahurite kaugusmootja ning admiral Bey otsustas ristlejatega mitte jantima hakata. Pealegi oli Beyl kask suurte sojalaevadega lahingut pidada ainult aarmisel vajadusel. Arendades 30-solmelist kiirust, jattis ta ristlejad kaugele maha, sest sellise korge lainega ei teinud ristlejad mitte ule 24 solme. Soitnud esialgu kagusse, poordus Scharnhorst peagi pohja, sest ta retke eesmark oli ju ikkagi konvoi havitamine, et laanest tulev varustus idarindele ei jouaks. Ilmselt oli vahepeal admiral Beyni joudnud raadioteade, mille kella uheksa ajal oli kaldabaasi saatnud Saksa allveelaev U 601 ning kus teatati konvoi JW 55B asukoht ja kurss.
Loobunud Scharnhorsti lootusetust jalitamist, poordusid Inglise ristlejad loodesse ja lahenesid konvoile. Kell 10.40 uhinesid ristlejatega neile toeks saadetud havitajad.
Teadmata, et Scharnhorst on pohjakursile keeranud, sai konvoi kell 12.00 kasu votta kurss kagusse Koola lahele. Ristlejad olid sel ajal konvoist 11 miili ida pool. Viis minutit hiljem avastas Belfasti raadiolokaator Scharnhorsti uuesti, seekord 15 miili pealt. Laevad soitsid lahenemiskurssidel ja kell 12.21 avasid ristlejad 6 miili pealt tule. Kaasasoevad neli havitajat saadeti torpeedorunnakule, kuid kuna Scharnhorst tagasikursile poordus, ei saanud havitajad talle torpeedolasu kaugusele. Saksa havitajad olid selleks ajaks tulutu kammimise lopetanud ja kogunenud varem kokkulepitud paika umbes 23 idapikkusel ja 74 pohjalaiusel, mis jai alanud lahingust 18 miili louna poole. Seal joudis nendeni admiral Bey kask otsida konvoid laane poolt. Kella uhe paiku moodusid Saksa havitajad konvoist umbes 8 miili louna poolt midagi markamata. Laande liiguti kuni kella 14.18-ni, mil havitajaid juhatav merekapten Johannnesson sai admiral Beylt kasu Alta fjordi tagasi soita.
Sel ajal aga avas Scharnhorst vastutule. Ristleja Norfolkil sai 280-mm mursuga pihta ja muutus vanarauaks ahtripoolne peakaliibrisuurtuki torn, samuti radarijaam. Vigastusi sai ka Sheffield. Kell 12.41 kaskis admiral Burnett tulistamise lopetada ja vastast jalgida ainult raadiolokaatoriga. Polnud motet oma ristlejaid raskete Saksa murskude alla saata, sest arvestus naitas, et peagi jouab Scharnhorsti kursile lahingulaev Duke of York.
Nii olegi. Meremeeste keeles sud-ost-osti liikuv Scharnhorst joudis Duke of Yorki radari vaatevalja kell 16.17. Selleks ajaks oli ilm uuesti pime ja Scharnhorstilt ei marganud oma peavaenlase lahenemist. Kui lahingulaevade vahemaa oli vahenenud 6 miilile, lasti Duke of Yorkilt ja Belfastilt Saksa lahingulaeva kohale valgustusmursud, seejarel avati Fraseri lipulaevalt ja temaga kaasas olevalt ristlejalt Jamaica tuli ka lahingumurskudega.
Scharnhorsti oli tabatud ootamatult. Kulus mitu minutit, kuni seal suudeti maarata suunad ja kaugusel Inglise laevadeni ning avada vastustuli. Kell 17 avasid tule ka lahemale joudnud ristlejad Norfolk ja Belfast. Ristleja Sheffieldil oli vigastada saanud uks souvoll ja edasisest lahingust ta osa ei votnud. Scharnhorst vottis kursi itta ja Inglise laevad hakkasid temast aegpidi maha jaama. Aeg-ajalt poordus Scharnhorst kaguse, et tulistada ka voorisuurtukkidest. Molemad Inglise havitajate grupid uritasid minna torpeedorunnakule, kuid ikka veel jatkuvas tormis ei suutnud nad Scharnhorstile jarele jouda. Kella 17.40-ks olid ka ristlejad niivord maha jaanud, et Scharnhorst valjus nende tule ulatusest. Jatkus vaid lahingulaevade suurtukiduell. Kuid kell 18.20 hakkas Scharnhorsti kiirus langema. Ta oli saanud tabamuse katlaruumi, kus plahvatus vigastas aurutorusid ja aurulekke tottu turbiinide porded langesid. Teisest mursutabamusest kiilus kinni voorisuurtukitorn. Selle laskemoonakeldris tekkis tulekahju, mis kandus ule ka korvalasuva keskmise suurtukitorni laskemoonakeldrisse. Laskemoonakeldrid tuli uputada, parast keldreist vee valjapumpamist tulistas keskmine torn edasi, vooritorn aga jaigi vakka.
Kell 18.24 katkestas Duke of York tuleandmise, olles selleks ajaks teinud 52 kogupauka ja valja lasknud 520 356-mm mursku. Scharnhorsti katlaruumis kais aga sel ajal kibekiire remonttoo laeva peamehaaniku korvetikapten Koningi juhtimisel. Suur osa vigastusi saigi parandatud ja laeva kiirus, mis vahepeal oli langenud, tousis aegmooda 25 solmeni. Kuid paistab, et ka admiarl Bey ei uskunud enam oma paasemisse, sest ta laskis teele saata Hitlerile maaratud radiogrammi: Voitleme viimse mursuni!
Vaevalt kull admiral Beyl oma tootust taita onnestus ja vaevalt ka Hitler selle tootuse taitmist kontrollida sai. Kindel on aga see, et vahepealne kiiruse langus voimaldas Inglise havitajail Scharnhorstile jarele jouda ja torpeedorunnakule minna. Esimestena tegid seda Duke of York ja Jamaicat saatvad havitajad. Nad lahenesid Scharnhorstile paarikaupa Savage ja Saumares peaaegu lahingulaeva kiiluvees, Scorpion ja Norrale kuuluv Stord aga paralleelkursil umbes 5 miili louna pool. Kahte esimest havitajat margati Scharnhorstilt juba kaugelt ja avati nende pihta tuli 150-mm keskmise kaliibriga suurtukkidest. Scorpioni ja Stordi aga margati lahingulaevalt alles siis, kui need olid talle umbes miili kaugusel otse voori ette pooranud. Kui Scharnhorst oleks jatkanud endist kurssi, oleks ta oma vaikesed vastased voinud kogu oma allesjaanud tulejouga puruks lasta, kuid selle asemel poordus ta jarsult paremale, poorates kallalekippujate poole ahtri. Molemad havitajad saatsidki oma torpeedod teele. 16 torpeedost tabas uks katlaruumi kohta ja laeva kiirus langes 22 solmeni.
Scharnhorst oli nuud poordunud edelasse ja jai pardaga enne ta kiiluvees tulnud Savagei ja Saumaresi poole. Kahe miili pealt lasksid need nuud valja 12 torpeedot, millest 2 3 tabas. Scharnhorsti kiirus vahenes,
samuti vahemaa Duke of Yorki ja Jamaicaga. Kell 19 avasidki need uuesti tule. Paarkummend minutit hiljem avas tule ka kohalejoudnud ristleja Belfast.
Scharnhorst pole. Jarjest uutest tabamustest muutusid ta pealisehitused vormituks rauarusuks. Kell 19.30-ks oli kiirus langenud 5 solmeni. Scharnhorsti pihta lasksid oma torpeedod nuud valja ristlejad Belfast ja Jamaica, seejarel ka Burnetti ristlejaid saatnud havitajad Musketeer, Matchiese, Opportune ja Virgo. Uhtekokku lasti koos eespool nimetatud laevadega Scharnhorsti pihta valja 72 torpeedot, millest kaheksa tabasid. Tapseim torpeedokutt oli ristleja Jamaica, mille kuuest torpeedost tabasid kolm, sundides lahingulaeva kell 19.37 seiskuma.
See oli lopp. Scharnhorst vajus jarjest rohkem paremale kreeni. Admiral Bey ja lahingulaeva komandor merekapten Fritz Hinze lasksid end maha. Kell 19.45 kostis laevalt tugev plahvatus, ta laks umber ja uppus.
Jargneva tunni jooksul kammisid Inglise ristlejad ja havitajad Scharnhorsti hukkumiskohas merepinda. Veest leiti 36 veel elusat meremeest ja kapten Hinze laip. Lahingulaeval olnud 2029 mehest oli hukkunud 1993.
Voidukal Inglise sojalaevadel oli kutust otsakorral ja nad laksid Murmanskisse tankima. Sealsed naftahoidlad jaid tuhjemaks ligi 10000 tonnist masuudist.
Tirpitzi hukk
1943. aasta sugisel toimetas Inglise allveelaev Pohja-Norra rannikule Alta fjordi lahistele norralasest leitnandi Petterseni. See noor mees oli varskelt lopetanud luurekooli Inglismaal ja pidi nuud pikemaks ajaks asuma Alta fjordi kaldale, et hoida silma peal Tirpitzil.
Pettersen leidiski tookoha uhe kohaliku ehitusfirma buroos. Sageli oi tal asja fjordi kaldale ja et see ei tunduks kaine mehe liigse uudishimuna, laskis ta endale tekkida joodiku ja kakleja kuulsuse. Selles ahmase naoga ringituiajas oli raske kahtlustada teravapilgulist luurajat, kes hoolega jalgis Tirpitzit.
Jargnenud 1944. aasta talvel pommistasid 11. ja 12. veebruaril Tirpitzit 15 Vene pommilennukit. Lahingulaev sai vaid kergeid vigastusi ja ta remont lopetati martsi keskpaigas. Parast katsetusi sama kuu lopul oli Tirpitz jalle lahinguvalmis. Petterseni raadiojaamast lendas see teade Inglismaale.
30. martsil laks Scapa Flowst Norra merele kaks Inglise laevastiku eskaadrit, mille koosseisus olid lennukikandjad Victorious ja Furious, 4 eskortlennukikandjat, 2 lahingulaeva, 3 raskeristlejat, 1 kergeristleja ning 5 havitajat. 2. Aprilli pealelounal kohtusid molemad eskaadrid Alta fjordist 250 miili loode pool.
Leitnant Pettersen oli selleks ajaks muutunud meteoroloogiks, kes saatis iga kahe tunni tagant inglastele ilmateateid. Ilm oli Alta fjordis lootustandavalt selge ja oo jooksul lahenesid Inglise laevad Tirpitzile 120 miili peale. Tapsemalt kull lahenesid koik laevad peale Duke of Yorki. Ulemjuhataja jalgis pommitamisoperatsiooni eemalt, pannes selle vahetu juhatamise oma asetajale admiral Mooreile.
3. aprilli varahommikul kell 4.15 hakkasid lennukid ohku tousma. Esimeses laines laks teele 21 uhemootorist pommitajat Barracuda havituslennukite saatel. Teises laines, mis laks teele kell 5.25, oli samuti 21 Barracudat ja 40 havituslennukit. Kumnel pommitajal olid kaasas 725-kilogrammised soomus labistavad pommid, mis inglaste arvestuse kohaselt 1,1 kilomeetri korguselt visatuna pidid Tirpitzi soomustekkidest labi looma. Tirpitzi ulateki soomuse paksus oli 50 mm, selle all oli aga peasoomustekk, mille paksus oli 100 120 mm.
Kell 5.29 hakkasid esimesed pommid langema. Havituslennukid puistasid sel ajal kuulirahega ule Tirpitzi ohutorjesuurtukkide meeskondi. Kohe tehti laeva kohale ka suitsukate, kuid oli juba hilja lahingulaev sai kolm tabamust soomust labistavate pommidega ja kummekond tabamust vaiksemate pommidega. Teisest lennukilainest oli tabamusi vahem uks soomust labistava pommiga ja viis vaiksemate pommidega.
Inglaste kaotused olid kahe runnaku peale neli lennukit; sakslased lasid alla kaks pommitajat ja uhe havituslennuki, uks pommitaja oli aga lennukikandjalt ohku tousta uritades vette sulpsatanud ja koos meeskonnaga uppunud.
Tirpitz sai seega ligi 20 pommitabamust, neist neli soomust labistavate pommidega. Kuid pommituslenduril ei pidanud kinni oma instruktsioonidest ja viskasid soomust labistavad pommid alla 200 400 meetri korguselt. Peasoomustekist pommid seetottu labi ei loonud, vaid lohkesid selle peal. Laeva ulemistes ruumides oli vigastusi palju, seal algas tulekahju, surma sai 122 meeskonnaliiget. Pommiplahvatused raputasid laevakeret nii, et veealuse osa liitekohtades pudenesid valja sinna parast kaabusallveelaevade runnakut pandud tsementsegust plommid. Laeva keresse voolas tuhandeid tonne vett ja laeva suvis suurenes 2 meetri vorra. Jalle oli paigast porutatud uks turbiin ja osa katlaid, uks peakaliibrisuurtuki torn jai liikumisvoimetuna seisma.
Tirpitzil tuli uuesti alustada remonti, mis seekord kestis kolm kuud. Puksiirid vedasid laeva uuele kohale, kus ta pandi tihedalt vastu kallast ja piirati mere poolt torpeedovorkudega.
Juulikuus sai Tirpitz lahingukorda, kuid 17. Juulil veidi parast keskood rundasid teda jalle Inglise lennukikandjailt startinud pommitajad. Pohja-Norras oli sel ajal polaarpaev, Saksa vaatluspostid teatasid lahenevaist lennukeist ning lahingulaeva kohale pandi oigeaegselt suitsukate. Paksu tossu sisse pommitati umbropsu ning tulu sellest pommitamisest ei olnud. Moni aeg hiljem tehti teinegi pommitamiskatse, kuid loodus oli seekord suitsukatte tegemise enda peale votnud fjordi kattis paks ja korge udu. (Petersen oli selleks ajaks sissekukumise valtimiseks juba sealtkandist lahkunud.)
Ka seadpuhku oli inglastel merel hulk laevu admiral Moori juhatusel 3 lennukikandjat, 1 lahingulaev, 4 ristlejat ja 12 havitajat. Esialgu nais, et seekordne ettevotmine jooksis taiesti tuhja, kuid paris nii ei olnud. Lennukikandjate kaitseks valjasaadetud suure tegevusraadiusega Liberator- ja Catalina-tuupi merelennukid uputasid 17. Juuli ohtul Saksa allveelaevad U 347 ja U 361.
18. augutil laks admiral Moore Home Fleeti laevadega jalle Alta fjordi poole teele. Seekord oli tal kaasas 3 suurt ja 2 eskortlennukikandjat, 1 lahingulaev, 3 ristlejat, 14 havitajat ja mitu fregatti. 22. Augusti louna paiku ettevoetud pommitamisel ei saanud Tirpitz tabamusi, rundajad aga kaotasid kolm lennukit. Sama paeva ohtul vigastas Saksa allveelaev U 354 Moorei laevastikust eskortlennukikandjat ja uputas fregati Bickerton. Inglased tegid 23. Augustil Tirpitzile uue ohurunnaku ja said seekord kaks tabamust. Uks 725 kg soomust labistav pomm kukkus toesti labi peasoomusteki, kuid ei plahvatanud. Teine, 225-kg pooleldi soomust labistav pomm kukkus uhe peakaliibrisuurtuki torni katusele, kuid ei saanud selle 130-mm soomust jagu. Sakslased tulistasid seekord alla viis lennukit. Ka 29. Augustil uritasid lennukid Tirpitzi veel kord pommitada, kuid oigeaegselt pandud suitsukate hoidis seegi kord tabamused ara.
Inglastele
sai selgeks, et lennukikandjail baseeruvad vaikesed pommitajad oma suhteliselt kergete, alla tonni kaaluvate pommidega ei suuda nii suurt sojalaeva uputada. Pohja lasta oli aga Tirpitzit ilmtingimata vaja see vabastanuks Pohja-Atlandil liikuvad konvoid Saksa pealveelaevade kallaletungiohust ja voimaldanuks saata seni Tirpitzit valvavad Inglise suured sojalaevad Idalaevastikku jaapanlaste vastu voitlema.
Ja nuud otsustati Tirpitzit runnata neljamootorilise raskepommitajatega Lancaster. Kuna need ei suudnud kaks korda vajalikku vahemaad labi lennata, tehti lepe Vene vaejuhatusega, et Sotimaalt startinud lennukid maanduvad parast pommitamist Arhangelski lahedal. Selline operatsioon algaski 11.septembril, kui teele laks 39 Lancasterit. Kuid Pohja-Norras oli halb ilm ja lennukid lendasid otse Venemaale. 15.septembri koidu ajal mindi sealt 28 lennukiga tagasiteele ja puistati oma pommid alla. Tirpitz sai uhe tabamuse 4,5-tonnise pommiga, kaks samasugust pommmi lohkesid ta lahedal. Laeval said vigastada kutuse- ja olitankid, nii et tohutu olilaik valgus mooda fjordi laiali. Laeval tekkis tulekahju ning ta vooriosa sai tugeva leki. Tirpitz oli jalle teguvoimetu.
7. oktoobril 1944 laks Barentsi mere kaldal paiknev Vene 14. armee runnakule seals Saksa 19. magikuttide korpuse vastu. 12. oktoobril vallutati torpeedokaatreilt ja merekuttidelt maandatud meredessantiga Soome sadam Liinahamari. 21. oktoobril jouti labi kitsa Soomemaa siilu Petsamo valja Norrasse.
Alta fjord paiknes neist sundmustest 300 km laanes, kuid ei olnud teada, kui kaugele venelased oma runnakuhooga valja jouavad, ja Tirpitz otsustati varakult laane poole viia. Et varjata laeva liikumisvoimetust, lavastati Tirpitzi pukseerimine lahingulaeva iseseisva soiduna. Puksiiridena kasutati Tirpitzi ees soitvaid valvelaevu, puksiiritrossid olid aga tommatud vee alt.
18. oktoobril avastasid Inglise luurelennukid Tirpitzi Tromsost 3 miili laane pool. Juba 29. oktoobril tegid 38 Lancasterit talle pommirunnaku, kuid tiheda madala pilvituse tottu ei saadud uhtegi tabamust. Runnakut kordasid 12. novembril hea nahtavuse juures. Ja nuud tuli lopp. Juba esimesest tabamusest 5,45-tonnise Talboy-nimelise pommiga vajus laev vasakule 30 kreeni. Peagi jargnes veel mitu tabamust niisama raskete pommidega, ahtrisuurtukkide laskemoonakelder plahvatas ja Tirpitz laks umber, toetudes pealisehitusega pohja. Kuna vesi oli seal madal, jai Tirpitzi parempoolne pohjaosa ule veepinna. Hukkus 1204 meremeest, neist suurem osa laeva siseruumides. Sealt suudeti paasta vaid 82 meest, kes labi laevapohja loigatud augu valja ronisid
Размер: 66 Kb
Закачек:0
Отзывов:пока нет
Скачать 
Мнения о реферате:
Ваше имя
Комментарий
 Рекомендую
 Нейтральный
 Не рекомендую
Самые популярные из раздела Рефераты >> История
Рефераты >> История >> У истоков истории селькупов147 Kb
скачать
Читать полностью
Рефераты >> История >> Отечественная история (полный курс)268 Kb
скачать
Читать полностью
Рефераты >> История >> Реформи Солона і Клісфена, тиранія Пісістрата22 Kb
скачать
Читать полностью
Рефераты >> История >> Основные сражения Великой отечественной войны50 Kb
скачать
Читать полностью
Рефераты >> История >> Билеты по истории БЕЛАРУСИИ80 Kb
скачать
Читать полностью